Kuusalu vallavolikogu „tagatubades“ on juba mitu kuud käinud äge diskussioon selle üle, et kes peaks juhtima revisjonikomisjoni, kui suur see olema peaks ning milline olema selle koosseis. Oleme koalitsioonis kokku leppinud, isegi lepingusse kirjutatud, et valdava osa meie toetushäältest saab opositsiooni poolt esitatud kandidaat, ükskõik kes see siis ka ei oleks. Samas ei loobu me võimalusest „mehitada“ selle komisjoni aseesimehe koht. Meil on selleks olemas väärikas ja revisjonikomisjonis töötamise kogemusega kandidaat Urmo Ristisaar.

Mitte vähem tuline on ka vaidlus, et kui suur peaks see komisjon olema ning milline olema sinna valitud jõudude tasakaal.

Meeldetuletuseks – kõik ülejäänud komisjonid on moodustatud 17 liikmelisena, kellest 14 liiget on määratud volikogus esindatud poliitiliste jõudude hulgast, kusjuures koalitsiooni poolt on nimetatud 7 ja opositsiooni poolt 7 komisjoni liiget. Ülejäänud kolm on sõltumatud kandidaadid – Kuusalu noortevolikogu esindaja ja kaks valdkonna eksperti, kes ei kuulu ühtegi erakonda ega valimisliitu.

Kuna revisjonikomisjoni saavad kuuluda ainult volikogu liikmed, peaks selle koosseis olema teiste komisjonidega võrreldes oluliselt väiksem. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et mitte väiksem kui kolm liiget. Oleme seisukohal, et kolmeliikmeline komisjon oleks liiga väike. Lisaks opositsioonist valitud esimehele ja koalitsioonist aseesimehele veel ainult üks liige. Kuidas see koht aga volikogus esindatud kuue nimekirja vahel õiglaselt ära jagada? Opositsioon arvab loomulikult, et see koht peaks kuuluma neile. Koalitsioon on aga risti vastupidisel seisukohal.

Milline oleks „kirik keset küla“ lahendus?

Leiame, et samasugune teiste komisjonidega, kus koalitsioonil ja opositsioonil on komisjonis võrdne esindatus. Kui teistes komisjonides see töötab, siis miks ei võiks see olla nii ka revisjonikomisjonis? Jääb vaid üle kokku leppida komisjoni suurus – on see siis 4 (lisanduksid 1 liige opositsioonist ja 1 koalitsioonist) või 6 (2+2), siin ei ole enam suurt vahet. Arvame, et neljaliikmelisest komisjonist täiesti piisab, sest kokku kuue sellise liikme leidmine, kes ennast mitte ainult valida ei lase, vaid ka komisjonis päriselt tööle hakkavad, ei pruugi olla lihtne ülesanne.

Siinkohal võib kuulda nurinat – selline fifty-fifty olukord muudaks komisjoni impotentseks. Kuna otsuste vastu võtmiseks on vaja poolthäälte enamust (üks poolthääl rohkem kui on vastuhääli), siis ei pruugi komisjonis kõiki otsuseid vastu võtta saada.

Meie nii pessimistlikud ei ole, sest kavatseme komisjoni liikmeteks esitada mõistlikud inimesed, kes saavad aru, et revisjonikomisjoni ülesanne on tagada eelkõige õiglane ja seadustest lähtuv kontroll vallavalitsuse ja hallatavate asutuste tegemiste üle – anda neile objektiivset ja õiglast tagasisidet, mitte aga olla poriloopiva poliitilise võitluse tribüüniks ega malakaks, millega endale ebameeldivaid isikuid maatasa materdada.

Kuusalu valla lähiajaloost on päris mitu näidet, kus komisjoni poolt läbi viidud „revisjonide“ järeldused on olnud suvalised, mitte õigusaktidest lähtuvad. Taoliste „aktide“ ainsaks eesmärgiks on olnud kära tekitamine (sotsiaal)meedias ning revideeritud valdkondadega seotud isikute diskrediteerimine ja mutta tampimine. Samas on olnud juhus, kus revisjonikomisjoni enamusele meelepärase isiku ilmselgelt õigusaktidega vastuolus olevate tegude uurimisest on „ajapuudusele“ viidates keeldutud.

Leiame, et selles koosseisus ei tohi see korduda. Kui komisjon tuvastab tõe poolest mingi rikkumise, mis on rikkumine mitte ainult mõne komisjoni liikme arvates, vaid ka seaduse silmis, ning seda objektiivselt ning poliitilise sõnavahuta kirjeldatakse, siis ei tohiks ei opositsiooni ega ka koalitsiooni kuuluvatel komisjoni liikmetel olla takistusi vastavale otsusele oma poolthääl anda. Kui aga opositsioonist valitud revisjonikomisjoni liikmed hakkavad „otsima“ vallavalitsuse tegevuses vigu, mis on vead ainult nende arvates või koalitsiooni liikmed mõõdutundetult vallavalitsust kiitma, siis taolisi kallutatud otsuseid ei tohigi komisjonis ega ka volikogus vastu võtta ning nende üle peetakse läbirääkimisi ning neid lihvitakse seni, kuni vähemalt üks komisjoni liikmetest muudab oma meelt ja hääletab teisiti kui teine samasse leeri – koalitsiooni või opositsiooni – kuuluv.

Oleme oma seisukohti opositsiooni esindajatele tutvustanud lootuses, et nad meid mõistavad. Kui need peaksid opositsioonile aga vastuvõetamatuteks osutuma, siis peab koalitsioon olema valmis, nagu juhtus ka opositsiooni soovimatusest protsessis kaasa lüüa teiste komisjonidega, valima nii komisjoni esimehe kui aseesimehe, vajadusel kasvõi kõik liikmed endi hulgast, sest revisjonikomisjon on seadusest tulenevalt ainuke komisjon mis peab olema moodustatud ning ka tegutsema.