Räägime selgeks „segaduse“ ja „kuritarvitused“, mille koalitsioon valimisliidu 1 Kuusalu vald väitel justnagu  Kuusalu vallavolikogu komisjonide moodustamisel tekitanud on.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §47 sätestab komisjonide moodustamise põhimõtted. Olgu need siinkohas lugejatele selguse huvides ära toodud:
1) Komisjoni esimees ja aseesimees valitakse volikogu liikmete hulgast samal hääletusel. Ehk siis valimistel enim volikogu liikmete hääli saanud kandidaadist saab komisjoni esimees ja teise häältesaagi kogunust aseesimees. Seadusandja mõte oli, et selline korraga võimaldab volikogus vähemuses olevatel jõududel saada oma jõuline esindatus aseesimehe näol komisjonis – koalitsiooni kandidaadist saab komisjoni esimees, opositsiooni kandidaadist aga aseesimees.
2) Igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Selle seadusepügala mõte on, et ühtegi volikogu liiget ei ole võimalik täielikult volikogu komisjonide tegemistest kõrvale tõrjuda. Valinud välja ühe, endale meelepäraseima komisjoni, peab ta selle tööst kindlasti osa võtma saama. Kui volikogu liikmel on mitu eelistust, siis vähemalt üks nendest peab saama rahuldatud.
3) Teised komisjoni liikmed kinnitab volikogu komisjoni esimehe esildusel, arvestades liikmete määramisel erakondade ja valimisliitude eelnevalt esitatud ettepanekuid. Volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel arvestatakse erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus. Nimetatud seadusepügalad lisandusid peale 2017. aasta valimisi ning vähendavad oluliselt komisjoni esimehe „võimu“ komisjoni moodustamisel. On üsna loomulik, et komisjoni esimehe sooviks on komplekteerida töövõimeline seltskond, kuid ta peab seda tegema nende liikmetega, kelle volikogus esindatud jõud talle esitavad ning selliselt, et komisjoni koosseis peegeldaks volikogus esindatud jõudude vahelisi proportsioone.

Kuusalu vallavolikogu komisjonide moodustamisel on kõiki eespoolloetletud põhimõtteid ka rakendatud.

Paraku otsustas opositsioon mitte kasutada neile seadusega antud võimalust hõivata komisjonides aseesimeeste kohad. Nad lihtsalt ei esitanud mitte ühelegi komisjonile enda poolset esimehe kandidaati. Selleks et valimised toimuda ning komisjonid ikka moodustatud saaksid, oli koalitsioon sunnitud esitama enda poolt kaks kandidaati – ühe, kellest varasema kokkuleppe kohaselt pidanuks saama komisjoni esimees ning teise, kes pidi asendama opositsiooni poolt esitamata jäänud (ase)esimehe kandidaati. Sellepärast olidki valimistulemused sellised kummalised, kus üks kandidaatidest sai ühe hääle, teine aga oluliselt rohkem. Väga palju sedeleid oli rikutud, mis näitas opositsiooni soovimatust protsessis osaleda.

Komisjonide koosseisude moodustamine kujutab endast aga kõrgemat matemaatikat.

On selge, et seda „proportsionaalsuse“ põhimõtet on absoluutselt täpselt võimalik rakendada ainult olukorras, kus komisjoni liikmete arv vastab üksüheselt volikogu liikmete arvule, mis Kuusalu vallavolikogu puhul oleks 19. Kuna liiga suurte komisjonide töö efektiivsus langeb ning raskeneb ka kvoorumi, milleks on 1/3 komisjoni koosseisust, kokkusaamine, otsustas koalitsioon, et komisjonide maksimum suuruseks saab olema 17, millest 14 kohta täidetakse proportsionaalsuse alusel, üks komisjoni liige kutsutakse osalema Kuusalu noortevolikogust ning kaks liiget saavad olema vastava valdkonna eksperdid ja need kutsub komisjoni selle esimees.

Kuna eksperdid on eksperdid just seetõttu, et nad ei kuulu ühtegi poliitilisse „kampa“, kuhu ei kuulu ka noortevolikogu esindaja, siis on üsna loomulik, et proportsioonide arvutamisel nende kolme komisjoni liikmega ei arvestata.

Komisjoni liikmete kohti liites ja lahutades jõudsime kiiresti arusaamisele, et kui me soovime saavutada võimalikult laia kaasatuse, siis peame igasse komisjoni kutsuma igast volikogus esindatud jõust vähemalt ühe esindaja. Seega – kui valimisliidul Ettevõtlik Kuusalu, Eesti Reformierakonnal ja valimistel osalenud Eesti Keskerakonnal on volikogus üks esindaja 19st, siis komisjonis saavad nad esindatud oluliselt tugevamini ehk ühe esindajana 14st. Et komisjonis oleks jõudude tasakaal sarnane nagu volikogus (koalitsioonil 11 kohta vs opositsioonil 8), tuli üle jäävad 11 kohta jaotada valimisliitude Ühine Kodu ja 1 Kuusalu vald ning EKRE vahel, kellel on volikogus vastavalt (8, 6 ja 2 kohta).

Komisjonide moodustamise matemaatika oli järgmine: koalitsioonil peab komisjonis säilima ülekaal – seega 14st liikmest vähemalt 8 peaks kuuluma koalitsioonile, et koalitsioonil oleks ka komisjonis vähemalt minimaalne ülekaal nagu see volikoguski on.

Nii oleksi pidanud Ühine Kodu ja EKRE saama komisonis kokku 8 ning üle jäävad 3 kohta 1 Kuusalu Vald. Komisjonide koosseise vaadates, aga märkate, et VÜK+EKRE on võtnud kõikides komisjonides ainult 7 kohta ja 7 kohta on mehitatud koalitsiooni mitte kuuluvate jõudude poolt. Nende seitsme koha jaotumist analüüsides võib ju tõepoolest väita, et 1 Kuusalu vald on saanud oma nelja liikmelise esindatusega komisjonides proportsionaalselt vähem kohti kui on nende esindatus volikogus.

Arvutame: 1KV kuueliikmeline esindatus volikogus moodustab volikogust 31,5%, samas kui nende neljaliikmeline esindatus 14 poliitiliselt määratud komisjoni liikme hulgas on 28,5%. 1KV mätta otsast vaadates on väide alaesindatusest juskui õige, kuid suuremat pilti vaadates on asjad paigas. Neljateistkümnest poliitiliselt määratud liikmest pooled on koalitsioonist ning pooled opositsioonist. Loeme selles arvestuses ka Keskerakonna poolt nimetatud liikmed opositsiooni poolele (mitte opositsiooni), sest koalitsiooniga on liitunud nimekirjadest sõltumatu volikogu liige Olev Lõoke, mitte Keskerakond). Seega rääkides koalitsiooni ülisuurest esindatusest volikogu komisjonides, seab see kahtluse alla rääkijate adekvaatsuse.

1KV suurem esindatus oleks saanud tulla ainult väiksemate opositsitsioonijõudude komisjonidest välja jätmise arvelt. Kas see oleks olnud siis õiglasem lahendus? Pealegi näitas nende käitumine komisjonide (ase)esimeeste valimisel selgelt nende tegelikku huvi komisjoni tööst osa võtta.

Lõpetuseks, opositsiooni väited selle kohta, et koalitsioon on nimetanud ekspertideks „veteranpoliitikud“ on ilmselgelt pahatahtlik, sest vähemalt valimisliit Ühine Kodu ei ole maffiapere, mille liikmeks olekust pole võimalik loobuda. Teate ju seda ütlust: „Kord, maffias, elu lõpuni maffias“. Kui inimene sel korral volikokku ei kandideerinud, siis ei kuulu ta ju ühegi volikogus esindatud poliitjõudu. Väita, et kunagi Ühises Kodus kandideerinud Kalmer Märtson (eelarve- ja arengukomisjon) või Raul Valgiste (ehitus- ja keskkonnakomisjon) ei ole oma valdkonna spetsialistid, näitab meie poliitiliste konkurentide väiklust ja lühinägelikkust. Nii võiks ju ka väita, et Margus Soom esindab volikogus Reformierakonda, sest eelmistel valimistel kandideeris ta veel selle partei lipu all.