Olen Kuusalu valla asjadega olnud seotud alates 1996. aasta novembrist, kui vallavolikogu  noore ja poliitiliselt täiesti rohelise õpetaja napi enamusega vallavanem Urmas Kirtsi asemel valda juhtima valis.

1999. aasta valimistel kandideerisin esimest korda volikokku ning osutusin valituks. Seejärel olen osalenud veel viitel valimistel ning kuulunud kõikide volikogude koosseisu.

Volikogu liikmena olen saanud jälgida siinseid arenguid ning pidanud tõdema, et need pole sugugi alati toimunud paremuse suunas. Pean silmas istungil toimuvate arutelude, mitte valituks osutunute kvaliteeti.

Mida koosseis edasi, seda madalamale on latt langenud ja kuigi iga koosseisu lõpus olen arvanud, et enam hullemaks  minna ei saa … olen olnud pessimist.

Kirsmani-Kirtsi lahutamatu tandem?

Meie oponendid jätavad mulje et tandem Kirsman-Kirtsi on valitsenud kui mitte maailma, siis vähemalt valla loomisest saadik. Tuletan lugejale meelde, et see pole tõsi. Oma 25-aastasest vallapoliitiku staažist olen kuulunud koalitsiooni 13 ja olnud opositsioonis 12 aastat.

Minu esimesel kolmel koalitsiooni aastal oli Urmas hoopis opositsioonis. Järgmistel kahtedel valimistel ei kandideerinud ta volikogussegi, mistõttu ei saanud me siis olla ei koalitsioonis ega ka opositsioonis. Muide, Urmase toonane opositsiooni kuulumine ei tähendanud muud, kui pidin vallavanemana volikogu istungitel aeg-ajalt vastama tema kriitilisetele kuid samas asjatundlikele ning teemasse puutuvatele küsimustele.

Alates 2013. aastast oleme Urmasega olnud samal pool „rindejoont“ ning valla vankrit koos vedanud.

Ka opositsioonis on võimalik ideid teostada

Opositsioonis veetsin ma kokku 12 aastat (2002 – 2013), mistõttu tean väga hästi millised võimalused ja tööriistad ühel opositsionääril on. Usute või mitte, aga nende tosina aasta jooksul esitasin ma vallavanematele vaid ühe arupärimise ja ehk kokku kümmekond eelnõud või parandusettepanekut.

Selleks, et opositsiooni eelnõud või parandusettepanekud volikogu enamuse toetuse saaksid (mitmed ka leidsid), pidasime koalitsiooniga sisulisi kõnelusi, selgitasime miks eelnõu pole vastuvõetav või milliste vigade tegemist meie variant vältida aitab.

Läbirääkimised ei toimunud demonstratiivselt või nagu praegu – istungit üle kandvale kaamerale –  vaid diskreetselt, volikogu saalist väljaspool. Me ei tembeldanud kordagi koalitsiooni liikmeid käparditeks, asjatundmatuteks, ei püüdnud neid naeruvääristada või enda kontole punkte koguda igale algatusele algusest peale vett peale tõmmates või neid isiksustena alandades.

Kui madalale võib langeda?

Sama ei saa kahjuks öelda aga volikogu selle koosseisu kohta.

Arutelude „tipphetkedeks“ olid volinike esitatud arupärimised (ei ole täpsed tsitaadid), mille sisuks olid näiteks „Miks ei lisanud volikogu esimees minu poolt esitatud eelnõud volikogu istungi päevakorda“, kuigi „eelnõu“ ei vastanud elementaarsematelegi nõudmistele.

Või „Mitu korda on volikogu esimees ja millise päevakorraga mingi aja jooksul kutsunud kokku volikogu istungeid“, kuigi esitaja on pikalt kuulunud vallavolikogusse ja saanud volikogu istungi kutseid nagu kõik vallavolikogu liikmed.

Või „Mitu korda peab volikogu liige haugatama, et volikogu esimees temast aru saaks?“ või esitatud „sisukaid“ küsimusi, millele vastamine ei ole vähimalgi määral olnud seotud isiku tegevusega oma ametikohal.   

Poliitika ja loodusseadused

Füüsikaõpetajana tean, et kehtib Newtoni III seadus – “iga mõju põhjustab temaga võrdse tugevusega vastumõju” ja kehtib ka tema II seadus – “väiksema keha liikumine saab sama jõu poolt rohkem mõjutatud kui suuremal”. Järelikult pole väiksel mõistlik ronida suurega laupkokkupõrkesse, vaid pigem nügida teda sõbralikult küljelt, lootes, et see lõpuks oma nina soovitud suunda pöörab.

Nende 25 aastaga, mil olen tegutsenud vallavolikogus, olen mõistnud, et loodusseadused kehtivad ka poliitikas. Kui sa ikka norid vastuseisu, siis sa seda ka saad, sest koalitsioon ongi koalitsioon sellepärast, et sinna kuulub vähemalt üks liige rohkem kui on opositsioonis ning seetõttu saabki opositsioon läbimõtlemata rünnakute korral rohkem pihta kui volikogu enamus.

Kas üldse on võimalik koalitsiooni ja opositsiooni vahelist vastasseisu kaotada?

Arvan, et sellise eesmärgi püstitamine pole üldsegi vajalik. Tark ja asjalik, mitte obstruktiivne opositsioon on valitsejatele väga kasulik, hoiab meeled ergad, ei lase astuda mõtlematuid samme või teha rumalaid vigu.

Opositsionäär vallavalitsuses

Mu meelest lahendas koalitsiooni ja opositsiooni „lepitamatu“ vastuolu elegantselt Kalmer Märtson, kes 2007. aastal vallavanemaks saades, kutsus kõige suurema häälte saagiga opositsionääri oma valitsuse liikmeks. Sama praktikat jätkas peale 2009. aasta valimisi ka Urmas Kirtsi.

Samm kaasata  kaalukaim opositsiooni liige valitsuse koosseisu ei tasalülitanud opositsiooni, sest vallavalitsuses üksi nelja või viie koalitsiooni liikme vastu ju ei saa, vaid andis võimaluse olla algusest peale protsesside juures, kuulda poolt ja vastuargumente ning esitada oma vaatenurka.

Opositsiooni informeeritus tuli kasuks ka volikogu laua ümber ja „tagatoas“ toimuvatele läbirääkimistele, sest ei saanud  argumenteerida et otsus on sündinud läbimõtlematult, avalikkuse eest varjatult või ülejala.

Kahjuks lükkas 2013. aastal toonane opositsioon Ühise Kodu poolt tehtud pakkumise tagasi ning sealt saigi alguse volikogu väitluskultuuri vabalangus.

Oma programmis lubame „mängida kõigiga“, mis tähendab sisuliselt seda, et meie jaoks ei saa olema persona non grata’sid – volikogu liikmeid, kellega pole võimalik teha koostööd või koos vallaasju ajada. Me taastame vahepeal unarusse jäänud tava ning kutsume kõige suurema opositsiooni jääva nimekirja kõige enam hääli saanud liikme lööma kaasa meie juhitud vallavalitsuses.

Jääb vaid loota, et meie heade kavatsustega tehtav ettepanek viljakale pinnasele langeb.

ENN KIRSMAN, Kuusalu vallavolikogu liige aastast 1999