Peale 2013. aasta valimisi sõlmisid valimisliit Ühine Kodu ja Eesti Reformierakonna Kuusalu nimekiri, kellest nüüd enamaltjaolt üks liit saanud on, koalitsioonileppe. See koosnes seitsmekümne kuuest punktist, millest viimased kaksteist olid töökorralduslikud.

Ehkki lepingu täitmise eest vastutavad solidaarselt kõik sellele alla kirjutanud kakskümmend isikut, kellest kaks antud allkirjast taganesid ning ühel või teisel põhjusel koalitsioonist lahkusid, on põhjust aru pärida praeguselt Kuusalu vallavanemalt Urmas Kirtsilt (vastused kursiivis), kes volikokku valitutest on ainuke isik, kes vallapoliitikuna täistöökohaga tegutseb.

Vallavanemat “kuulas üle” vallavolikogu esimees Enn Kirsman (küsimused boldis).

Niisiis, tunnista ausalt üles mitu leppe kuuekümne neljast punktist on täidetud ja mitu täitmata.

Eks igaüks võib võtta leppe ja selles näpuga järge vedades uurida mis tehtud ja mis tegemata on, julgen kinnitada, et see leping on tänaseks täidetud üheksakümne viie protsendi ulatuses. Seepärast ei hakkaks ma üles lugema neid punkte, mis on täidetud – seda kiidulaulu ei viitsiks ju keegi lugeda. Räägime lubadustest, mis jäid täitmata.

Kõigepealt polnud ette nähtud täituma meie leppes deklareeritud suurel eesmärgil, et vallaelanike arvu vähenemine pöördub elanike arvu kasvuks.

Tõele näkku vaadates tuleb tunnistada, et nelja aasta lõikes jäime kahjuks elanike arvu koha pealt väikesesse miinusesse. Samas on aga maksumaksjate arv vallas nende nelja aastaga jõudsasti suurenenud: 2014 jaanuari seisuga oli vallas 2798, 2017 juuli seisuga 3000 maksumaksjat, mis teeb kasvuks 7%. Selle koha pealt on meie tegevused uute elanike valda elama meelitamiseks olnud edukad.

Teistest täitmata punktidest nimetaksin esimesena punkti 52, milles võtsime kohustuse 32 tuhande euro eest töötada välja valla turundusstrateegia ning turundada valda kui head elu- ja ettevõtluskeskkonda.

Selline lubadus oli meie valimisliidu eelmises programmis, kuid kui täitmise võimalusi uurima hakkasime, selgus, et valda on võimalik väga edukalt läbi meil kihava aktiivse kultuurielu turundada ka ilma, et strateegiat koostavatele konsultantidele suurt raha maksaksime.

Oleme oma leidnud, et kui toetame selliseid vallast kaugemale paistvaid kultuuriprojekte nagu on olnud „Lauritsa lubadus“ (fotol), „Regilaul ja karuäke“, „Maie Orava tantsupidu“ ja Veljo Tormise mälestuskontsert, loob see vallast positiivse kuvandi nii oma valla elanike hulgas kui laiemalt. Igal aastal on toimunud vähemalt üks kultuuri suursündmus, mida oleme eelarvest kokku toetanud kaugelt suuremas summas kui oli leppes lubatud 32 tuhat.

Aga strateegiat, tõsi, meil ei ole.

See ainuke punkt ongi täitmata?

Ei, täitmata on ka leppe punkt 57, milles võtsime kohustuseks hoida ajakohasena info ettevõtete vajaduse ning vallas saadaoleva tööjõu kohta.

Me ei suuda võistelda Töötukassa või tööportaalide võimalustega.

Täna on vallas tööpuudus sisuliselt olematu, pigem peame rääkima teravalt tööjõupuudusest. Valla võimalused pakkuda kohalikele ettevõtjatele tööjõudu nende hulgast, kes pole valla elanikud, on olematud. Isegi kui me väga-väga pingutaksime, omaksime infot pelgalt nende isikute kohta, kes meie vallas elavad ja on samal ajal end töötuna arvele võtnud. Teame ka neid, kes töötavad vallaasutustes, kuid paraku pole meil infot ülejäänud elanike tööga rahulolu või töötasu kohta. Nii saavad kohalikke ettevõtjaid meist palju operatiivsemalt ja adekvaatsemalt aidata selleks ellu kutsutud organisatsioonid.

Loomata on ka leppe 59. punktis lubatud valla poolt osutatavate teenuste standardid.

Olen eraettevõttes töötades osalenud ISO standardite juurutamisel. Nende pisut vähem kui kaheksa aastaga, mis ma taas kohaliku omavalitsuse süsteemis tegev olen olnud, pole ma nendest puudust tundnud.

Olen vaadanud ringi teiste, meist edukamaks peetavate omavalitsuste hulgas ja ükski nendest pole vähemalt mulle teada olevalt samuti vastavaid standardeid rakendanud. Turul on ükskikud ettevõtted, kes pakuvad oma sugugi mitte odavat teenust taoliste standardite juurutamisel, kuid omavalitsuste hulgas neil ülemäära paljukliente ei ole. Ju siis pole olnud piisavalt nõudlust või vajadust.

Kas midagi on tehtud ka teisiti kui leppes lubatud?

Algselt plaanitust pisut teisiti – vähem – on tehtud ka punktiga 55. Ettevõtjate ümarlauda pole õnnestunud käivitada.

Nende ümarlaudadega on nii, et nad toimuvad vajaduspõhiselt, mitte vallavalitsuse või -volikogu poolt initsieerituna. Vallas on paljudes eri valdkondades tegutsevaid ja väga erineva suurusega ettevõtteid. Teema, mis ühe jaoks on põletav või põnev, ei huvita teisi ning vastupidi.

Valla võimalused ettevõtlust toetada on seadustest tulenevalt kasinad. Saame ettevõtjaid toetada ainult läbi planeeringute või taristu investeeringute. Oleme jõudumööda kõike seda ka teha püüdnud.

Küll oleme käivitanud ettevõtluspäeva, mis nii noorte kui ka kohalike ettevõtjate hulgas vägagi popiks osutunud on.

Poolikult on täidetud ka punkt 31, millega lubasime laiendada sotsiaalkeskuse teenuseid ja avame – keskuse filiaalid Kolgas ja Kiius.

Oleme küll tegelenud pakutavate teenuste loetelu laiendamise ja kvaliteedi tõstmisega, aga majanduslikult pole olnud otstarbekaks filiaalide avamine mujal kui Kuusalu alevikus. Mõistlikum on minna abivajaja juurde koju või tuua klient Kuusallu. Kiiu ja Kolga on küll elanike arvult valla suuruselt teine ja kolmas asula, kuid õnneks pole neis elavate abivajajate hulk selline, et seal sotsiaalkeskuse avamine mõistlik oleks.

Samas oleme selles valdkonnas jõuliselt tegutsenud teistel suundadel. Oleme loonud uued sotsiaalkeskuse ruumid Kuusallu, saadud rahastus puuetega inimestele elamispinna ehitamiseks. Suuresti valla sotsiaaltöötajate initsiatiivil on käivitunud MTÜ Kuusalu Hoolela, mis on saanud vallalt endale tegutsemiseks ruumid ja transpordivahendid.

Puudulikult on täidetud ka punkt 20: „Investeerime Kolgaküla rahvaspordi rajatistesse. Loome valla tervise- ja suusaradade ühise hooldamise süsteemi ning leiame kohti uute rajamiseks. Rajame Rihumäele kooli männikusse valgustatud kepikõnni- ja suusaraja.“

Kuna suusarajad on valla erinevates kohtades laiali, aga lumi kipub sadama enam-vähem igal pool samal ajal, siis pole teenuse kvaliteeti silmas pidades otstarbekas rajada üht ühist süsteemi. Kui sajab lund ja on sobiv hetk radasid pressida, siis tuleb seda teha nii Kuusalus-Kiius kui Kolgakülas samaaegselt. Seepärast olemegi soetanud Kuusalu Spordikeskusesse uue rajamasina koos seda vedava ATV-ga ning kohe-kohe saab uue rajamasina ning seda vedava mootorkelgu ka Kolgaküla suusabaas.

Teised suusaradade tegijad võivad Spordikeskusest või Kolgakülast neid kokkulepete olemasolu, võimaluse ja soovi korral rajamasina teenust saada.

Kooli männikusse valgustuse rajamine on meie teiste tegemiste kõrval osutunud lõppeval valimisperioodil üle jõu käivaks. Küll oleme oluliselt laiendanud valguspunktide arvu külades, vahetanud välja Kuusalu aleviku peatänava valgustid ning valgustanud seni pimeda olnud Kuusalu Keskkooli parklasse viiva ristmiku.

Nii et kõik ülejäänud lepingu punktid on täidetud ja rohkem midagi tehtud polegi?

Nii küll öelda ei saa. Jah, lepingu kõik ülejäänud punktid on täidetud. Enamasti on investeeritud või kulutatud võetud kohustuste täitmiseks isegi rohkem kui 2013. aastal lepet koostades lubasime.

Heaks näiteks on valla teede arengukava. Selle kinnitamiseni aprillis 2016. remonditi valla teid ja tänavaid nii-öelda projektipõhiselt. Vallavalitsusel oli olemas küll oma nägemus, kuid kuna tegu on suurte rahadega, siis oli viimased viis-kuus aastat teede remondi nimekirja kinnitanud volikogu, kes alles peale eelarve kinnitamist hakkas vaidlema millised teed konkreetsel aastal musta katte alla viiakse ja millistele tehakse suurem remont.

Need vaidlused kippusid venima sageli suurde suvesse, kuid eelmisel ja eriti käesoleval aastal pole taolisi vaidlusi olnud ning nii on läinud nii, et selle aasta lõpuks pole täidetud mitte arenguavaga ette nähtud kahe aasta vaid peaaegu kolme aasta plaan.

Kriitikud võivad küll öelda, et olime kava koostades vähe ambitsioonikad, kuid mina näen selles hoopis kinnitust valla erinevate valdkondade arengu kavandamise selgemale vajadusele. Kui otsustajad, see tähendab volikogu, on probleemi endale teadvustanud, siis on ka lihtsam lahendusteks rahasid leida. Erinevate arengukavade koostamine ning nende tegevuskavade järgimine annavad selleks head võimalused.

Nendest tegevustest, mis 2013. aasta sügisel leppes ei kajastunud, aga ometi tehtud on võiks nimetada juba eespool mainitud puuetega inimeste elumaja ehituse rahastust  (400 000 EUR), Kolga lasteaia katuse soojustamise ja remonti (137 000 EUR), Kolgas, Kiius ja Kuusalus on turvalisuse suurendamiseks paigaldatud valvekaamerad. Saadud on rahastus Pudisoole ühisveevärgi ja kanalisatsiooni rajamiseks.

Kõik loetletud summad on tulnud peamiselt eurovahenditest, mida mõned konkurendid siin suure suuga uuel valimisperioodil valda tooma lubavad hakata.

Lihtsalt meeldetuletuseks tahan neile öelda, et praegune Euroopa rahastuse periood kestab kuni 2020. aastani ning suuremad summad on selleks juba ette ära lubatud. Keegi ei tea, mis peale perioodi lõppemist täpselt juhtuma hakkab, milliseks kujunevad Euroopa Liidu toetused või kui suures ulatuses Eesti riik ise nendele oma eelarvest lisaks panustada suudab. Lubada eurorahade massilist valda toomist on pehmelt öeldes vastutustundetu.

Enne suurte külmade saabumist peaks saama valmis Kuusalu kunstide kooli fassaadide ja katuse remont (130 000 EUR), valminud on Kuusalu aleviku teede ja parklate ehitus ning valgustus (valla omaosalus 95 000 EUR), Rihumäe ristmike valgustamine (10 000 EUR), Kuusalu lasteaia õueklassi ehitus (valla omaosalus vundamendi ehituse ja elektritööde näol oli umbes 10 000 EUR). Tänavavalgustust on laiendatud Salmistul, Pärispeal, Tapurlas, Kiiu ja Kuusalu alevikes. Mustkatte alla on viidud umbes 16 kilomeetrit külateid. Kolga kooli juurde ehitasime lastele bussiootepaviljoni, Kolga Rahva Maja lähistele tantsuplatsi.

Kõik need tööd on tehtud kõik valla omavahenditest, sest valla eelarveline seis on olnud hea ning kui Eesti majandus areneb samas tempos kui viimastel aastatel, võib tulevikku vaadata üsna lootusrikkalt.

Kiiu mõisa remondiks laenatud miljon on kulutatud ning tuleb vist kuuldavasti veel puudugi?

Kiiu mõisa renoveerimistööd kulgevad plaanipäraselt. Kui suuremaid tagasilööke ei tule, siis peaks ehitaja mõisa vallale üle andma umbes samal ajal kui 15. oktoobril valitava volikogu poolt ametisse nimetatava uue vallavalitsuse volitused jõustuvad – see tähendab novembris. Lepingu tähtaeg on 31. oktoober, kuid kvaliteetse tulemuse saavutamise nimel oleme nõus ehitajale, kui peaks tekkima vajadus,  lisaaega andma.

This slideshow requires JavaScript.

Mõisa remont on olnud täis suuremaid ja väiksemaid üllatusi, mida meie tellijana, projekteerija ega ka ehitaja ei saanud osata ette näha. Võtame näiteks karniiside, vaheseinte ja silluste varisemine. Kohtades kus projekteerija neid uuris, tundusid nad olevat enam-vähem kasutuskõlbulikud –  kuidas tegelikult läks, ei saanud ei projekteerija ega ka ehitaja pakkumise tegemisel ette näha.

Üllatuseks, siin tuleks vist öelda meeldivaks, oli ka seinamaalingute leidmine. Tagantjärgi tuleb vist kergendatult ohata, et kõik need õnnetused juhtusid juba pärast seda kui maja oli tühjaks kolitud. Ei tahaks mõeldagi, mis oleks saanud siis kui see oleks toimunud vallavalitsuse töö ajal.

Kõik loetletud vahejuhtumid on objekti teinud ehitaja jaoks riigihankes pakutust kallimaks. Vanade majade ehitusega on juba paraku nii, et absoluutselt kõike pole võimalik ette näha. Seega, jah, mingi summa tuleb ehituse lõpule viimiseks juurde leida, kuid kogumaksumust silmas pidades ei saa see olema märkimisväärne.

Mis puudutab „laenatud miljonit“, siis siin tuleb esineda puhtsüdamliku ülestunnistusega – laenuleping sai küll eelmisel aastal volikogu poolt lubatud mahus sõlmitud, kuid sentigi laenu veel kasutusele võetud ei ole. Oleme saanud kõik ehitaja poolt esitatud arved tasutud valla omavahenditest. Aasta lõpuks tuleb laen mingis osas siiski kasutusele võtta, kuid kindlasti ei saa seda olema terve miljon.

Nii et möödunud neli aastat on olnud üks lust ja lillepidu?

Möödunud neli aastat on olnud tõepoolest edukad ja töökad. Samas on olnud ka olukordi, mida võiks nimetada kriisideks. Eelkõige on olnud tegu kommunikatsiooni apsudega.

Suurimaks „ämbriks“ millesse astuda suutsime oli seotud katkusigade matmispaiga asukoha valikuga.

Riigiametnikud ei võtnud isegi kaaluda meie variante ning valisid matmispaigaks endi arvates parima, mida meie nimetasime oma kirjas pakututest kõige vähem halvimaks. Loomulikult ei arvanud me ka oma halvemas unenäos, et Lahemaa piirile, Viru raba väravasse selline asi sobiks. Aga riigiametnike arvates sobis hästi, sest kõik formaalsed kriteeriumid olid ju täidetud. Kogukonna protest oli täiesti õigustatud ning sellele viidates õnnestus meil riigiametnikele vastuvõetavaks teha teise, vähem pingeid tekitava matmispaiga eelised.

Teineteisest mööda rääkimiseks tuleb kvalifitseerida ka nii-öelda Kuusalu aleviku mänguväljaku „skandaal“, kus hulk aktiivseid isasid-emasid soovides lastele pakkuda atraktiivsemaid mängimisvõimalusi, pöördusid vallavalitsuse poole sooviga saada selleks vallalt rahalist toetust.

Kahjuks ei suutnud me aktivistidele selgeks teha, vallavalitsus ei saa nii-öelda sekunditega teha rahastamise otsuseid. Selleks on omad protseduurid, mille täitmist valla revisjonikomisjon täpselt jälgib. Seda eriti veel olukorras, kus sooviti omandada kasutatud mänguväljakut, mille kvaliteedis ja ohutuses tuleks kindlasti eelnevalt veenduda.

Mittemõistmine tekitab trotsi, see on täiesti arusaadav ning kogu see viha valati sotsiaalmeedias meie kaela.

Kuidas hindad seda, et luhtusid nii katsed Loksa linnaga vabatahtlikult ühineda ning Vabariigi Valitsus otsustas Loksa iseseisva linnana alles jätta?

Tegelikult on mul kahju, et vabatahtlikust ühinemisest midagi välja ei tulnud.

Siiski ei näe ma Kuusalu poolsetel läbirääkijatel, kelle hulka ka mina kuulusid, siin erilist süüd.

Kuusalu vald vastas (ja vastab ka täna) 5000 elaniku kriteeriumile ning meil puudus eluline vajadus iga hinna eest ühendatud saada. Küll pidasime vajalikus läbi rääkida, et olla paremini valmis olukorras, kus meid ähvardas sundliitmine.

Raske, et mitte öelda võimatu on läbi rääkida isikutega, kelle eesmärgiks pole mitte tulemusele jõudmine, vaid „mängu ilu nautimine“, nagu ütles Loksa linnapea mulle ühes meie eravestluses. Kardan, et oleksime võinud teha mida iganes, taganeda kui kaugele tahes, aga lõpptulemuseks oleksid ikka olnud vaid süüdistused „ajalehes“ Loksa Elu.

Seda, et ka sundliitmist suure tõenäosusega ei tule (Toompea poliitikud rääkisid sellest üsna lahtise tekstiga kohe peale koalitsioon Keskerakond-IRL-SDE sündimist), hakkasin uskuma siis, kui ükski ministritest ei võtnud vaevaks meie kirjale, milles kurtsime naabri passiivsuse üle tähtaegselt vastata. Ministrid ja teised kõrged keskerakondlased defileerisid küll Loksal, aga ükski neist ei võtnud vaevaks peatuda Loksa tee äärde jäävas Kuusalu vallamajas.

Isiklikult arvan, et piirkonna konkurentsivõimet silmas pidades olnuks ainuõige kui meid oleks Loksaga kasvõi vägivaldselt ühendatud. Neile, kes valimisprogrammis lubavad, et alustavad Loksa linnaga ühinemisläbirääkimisi, tahan soovida selleks palju jõudu, kuid kahjuks kandideerivad nad sel juhul vales omavalitsuses. Kardetavasti need, kes Loksal peale valimisi võimule saavad, õigemini oma praegust võimu veelgi kindlustavad, teevad kõik et eraldi jätkata. Kardetavasti pole nad maha matnud ka plaani praeguse Kuusalu valla küljest mingi hulk külasid Loksa linna külge liita.

---

Tekstis kasutatud fotod on enamuses pärit ajalehest “Sõnumitooja” ja internetist