hakkan ma elama vanadekodus, kus mul on omaette tuba, puhas voodi, kolm korda päevas serveeritakse maitsvat sööki, lahke põetaja tuleb iga minu kutse peale ja vahetab mul pamperseid, tubli puhastusteenindaja koristab iga päev mu tuba ja kui mul tekib soov, siis kärutatakse mind terrassile värsket õhku hingama.

Sellisena kujutan ma ette oma elu 30-40 aasta pärast. Milline tulevik ootab aga meie vanemaid, kes täna on jõudnud hilistesse 70-ndatesse kuni 90-ndatesse eluaastatesse? Need on inimesed, kes on üle elanud Eesti Vabariigi õitsenguajad, kolm okupatsiooni, II maailmasõja, küüditamise ja kollektiviseerimise aja, sotsialismi õitsengu ja hääbumise, erastamise ja taasiseseisvumise aja, rubla ajastu lõpu ja oma Eesti raha sünni ja surma ning kõige lõpuks euro tuleku koos totaalse hinnatõusuga, vahepealsest masust rääkimata. Ja kogu aeg on see põlvkond rüganud tööd teha selle nimel, et ikka lastel oleks võimalik saada hea haridus, et ikka viisaastaku plaanid saaks täidetud, et ikka tuleks see parem elu, mida lubasid Päts, Stalin, Hruštšov, Brežnev, Gorbatšov, ja kõik need ausad Eesti mehed, kes meie riiki on viimased 20 aastat juhtinud.

Aga mis on tegelikkus? Mida me viimasel ajal loeme ajalehtedest? Oma elutöö teinud inimesed on sunnitud veetma oma elu loojanguõhtud kodukohast kaugel asuvates hooldekodudes, kus nad peavad taluma enda teenitud raha eest inimväärikust solvavat kohtlemist. Palju räägitakse väärikast vananemisest, kuid täna seisame silmitsi sellega, et meil lasub kohustus aidata Euroopa jõukamate riikide kokkukukkunud majandust, kuid meil napib ressursse võimaldada kõige rohkem kannatanud põlvkonnale inimväärset pensionipõlve ja vajadusel normaalset kohtlemist hooldushaiglas või vanadekodus. Kuidas on selline olukord tekkinud?

Ja samal ajal leidub riigil hulgaliselt ressurssi äpardunud majandusotsuste, et mitte öelda lauslolluste kinnimaksmiseks, meie riigi väiksust arvestades pidada üleval kohatult suurt riigivalitsemisaparaati, maksta riigi ettevõtete juhtidele müstilisi töötasusid, mis ei ole proportsioonis ei töö tulemustega ega vastutuse määraga, rääkimata erakondade riigipoolset rahastamist lisaks summadele, mida neile tuuakse kilekotiga „anonüümsete” annetajate poolt. Ja neid näiteid võib tuua veel ja veel. Aga kas keegi veel mäletab, et vähem kui aasta tagasi suleti mitu päästekomandot? Et streikisid õpetajad ja meditsiinitöötajad? Ei, seda enam ei mäletata, sest meile tehti ju puust ja punasega selgeks, et raha ei ole.

Mida siis ikkagi teha, kui ema või isa on jäänud väetiks ja enam ise oma eluga toime ei tule? Kui ta vajab ööpäevaringset hoolitsust? Tänased 50-60 aastased, kes on aktiivselt tööturul, ei saa loobuda oma töökohast vanemate hooldamise nimel. Sama ajal on neil vaja toetada ka oma kõrgkoolis õppivaid lapsi või aidata hoida lapselapsi. Paratamatult tuleb ema või isa panna hooldekodusse, et tagada talle elementaarnegi hoolitsus. Miks ei võiks Kuusalu vallas olla selline pansionaat? Noored, kes ei ole kokku puutunud haige vanainimese hooldamisega, peavad kindlasti olulisemaks lastele paremate tingimuste loomist lasteaias, mänguväljakute rajamist jms. Vald on selle nimel tööd teinud ja koos Kiiu lasteaia valmimisega laheneb ka mitu aastat kummitanud kohtade puudus. Aga kõrvuti lastega peame märkama ka nende vanaemasid ja vanaisasid. Palju on üksikuid vanureid, kelle ainus lootus ongi abi vallalt. Ja ärgem unustagem tõsiasja, et me kõik saame vanaks.

Pansionaadi ehitamine ei ole hookus-pookus. Tuleb teha põhjalikku eeltööd – leida sobiv asukoht, algatada detailplaneering, koostada projekt, otsida võimalusi rahastamiseks. Kui me selle tööga täna pihta ei hakka, siis võime kindlad olla, et oma vanaduspäevadeks peame kolima koduvallast kaugele – võõraste inimeste juurde.

Siis kui mina jään vanaks ja väetiks …. ma ei taha tunda hirmu selle aja ees.